Teet Kalmus: Ukraina strateegia ja Venemaa vastus
Ukraina otsustas panuseid suurendada: Kalmuse analüüs
Teet Kalmus, tuntud sõjaanalüütik, juhib tähelepanu Ukraina strateegilisele otsusele suurendada panuseid sõjas Venemaaga. See tähendab, et Ukraina on võtnud endale suurema riski, et saavutada otsustav läbimurre või oluline eelis. Kalmuse analüüsid viitavad sellele, et selline samm nõuab hoolikat kaalumist ja ressursside optimaalset kasutamist, et tagada edu ja vältida tarbetuid kaotusi. Küsimus, millega Venemaa sellisele jõulisele vastukäigule vastab, ongi praegu sõja üks keskseid küsimusi. See võib hõlmata nii uute taktikate kasutamist, täiendavate ressursside mobiliseerimist kui ka diplomaatilise surve suurendamist. Kalmuse sõnul on oluline jälgida, kuidas Venemaa oma kaitse- ja ründevõimekust kohandab, et neutraliseerida Ukraina edusamme ja säilitada oma positsioonid.
Venemaa on tänavu sisuliselt terve aasta jooksul peale tunginud
Teet Kalmuse poolt esitatud analüüsid rõhutavad Venemaa pidevat ja järjepidevat pealetungi Ukraina territooriumil, mis on kestnud sisuliselt terve käesoleva aasta. See strateegia, mida mõnikord kirjeldatakse kui „miil-miili haaval” edenemist, eeldab märkimisväärseid inimressursse ja materjalivarusid. Kalmus märgib, et kuigi Venemaa kasutab oma sõdurite elude säästmiseks taktikaid, kus võib 200 sõduri surma arvestada selleks, et 100 jõuaks positsioonidele, on selline ressursside kulutamine pikas perspektiivis jätkusuutmatu. Selline pidev surve avaldamine on osa Venemaa laiemast strateegiast, mille eesmärk on väsitada Ukraina kaitsejõude, saavutada strateegilisi punkte ja potentsiaalselt sundida Kiievi läbirääkimistele ebasoodsatel tingimustel.
Uued taktikad ja relvad sõjas: Kalmuse pilk peale
Langevad puulehed appi ukrainlastele, Venemaa „siilid” mängus
Teet Kalmus toob oma analüüsides esile huvitavaid ja sageli ootamatuid aspekte sõjategevusest. Üheks selliseks on looduslike tegurite mõju, kus näiteks langevad puulehed võivad pakkuda ukrainlastele varjet ja raskendada vaenlase luuret. Samal ajal demonstreerib Venemaa oma uuenduslikkust, kuid ka omamoodi absurdsust, tuues mängu postapokalüptilised „siilid”, mis on ehitatud vanadest tankidest. Need nn „siilid” on sageli relvastatud täiendava kaitse või tulirelvade paigutamiseks, kuid nende tõhusus ja manööverdusvõime on kaheldav. See näitab, kuidas mõlemad pooled otsivad pidevalt uusi ja sageli improviseeritud lahendusi, et saada eeliseid lahinguväljal.
USA vastukäik Vene „imerelvadele” – keel, millest Putin saab aru
Teet Kalmus selgitab, et USA on teinud nutika vastukäigu Venemaa poolt demonstreeritud nn „imerelvadele”. See vastukäik ei seisne mitte niivõrd konkreetsete relvasüsteemide loomises, kuivõrd pigem diplomaatilise ja poliitilise surve avaldamises, kasutades keelt, millest president Putin tõepoolest aru saab. See võib hõlmata karmimaid sanktsioone, rahvusvahelise isolatsiooni suurendamist või selget poliitilist sõnumit, mis seab kahtluse alla Venemaa tegevuse legitiimsuse. Kalmuse sõnul on selline strateegia sageli efektiivsem kui otsene sõjaline vastasseis, eriti kui see on suunatud Venemaa nõrkade kohtade pihta.
Droonirünnakud Moskva lähedal: Kalmus selgitab Venemaa hirmu
Teet Kalmuse analüüsid käsitlevad ka droonirünnakuid, mis on tabanud ka Venemaa territooriumi, sealhulgas Moskvat ja selle lähedal asuvaid objekte, nagu soojuselektrijaamad. Need rünnakud tekitavad Venemaal tõsist hirmu, sest need demonstreerivad Ukraina võimet tungida sügavale Venemaa territooriumile ja tabada strateegilisi sihtmärke. Kalmuse sõnul on sellised rünnakud olulised mitte ainult füüsilise kahju tekitamise seisukohalt, vaid ka psühholoogilise mõju osas. Need näitavad Venemaa elanikkonnale, et sõda ei piirdu ainult Ukraina rindega ning et Venemaa ei ole enam täiesti kaitstud. See võib kasvatada sisemist survet Kremlile sõja lõpetamiseks.
Probleemid Venemaa armees: kvaliteet ja korruptsioon Kalmuse sõnul
101 „nullijat”: Vene sõdurid tapavad juba ise üksteist
Teet Kalmus toob oma analüüsides esile murettekitavaid detaile Venemaa armee sisemistest probleemidest, kus ta kirjeldab olukorda kui 101 „nullijat”, mis viitab sõdurite omavaheliste konfliktide ja ebapädevuse tõttu toimuvatele surmadele. Need raportid viitavad sellele, et Vene sõdurid tapavad juba ise üksteist, mis on märk sügavast demoralisatsioonist, ebaprofessionaalsusest ja halvast juhtimisest. Sellised juhtumid on sageli tingitud stressist, väsimusest, alkoholi kuritarvitamisest ja üldisest kaosest rindel. Kalmuse hinnangul näitab see, et Venemaa armee sisekultuur ja distsipliin on tõsiselt kahjustatud.
Lepingusõlminud venelaste kvaliteet on järjest halvem
Teet Kalmuse analüüsid paljastavad, et viimasel ajal Venemaa armeesse lepinguga värvatud sõdurite kvaliteet on pidevalt halvenenud. Paljud neist ei suuda isegi joosta või täita elementaarseid sõjalisi ülesandeid. See trend on otseselt seotud Venemaa mobiliseerimispüüdlustega ja vajadusega täita pidevalt kahanevaid inimressursse. Kalmus selgitab, et selline olukord seab kahtluse alla Venemaa sõjalise võimekuse pikaajalise jätkusuutlikkuse ning võib viia suuremate kaotusteni lahinguväljal. Madal kvaliteet ja ebapiisav väljaõpe muudavad need sõdurid haavatavamaks ja vähem efektiivseks.
Korruptsioon Ukrainas ja selle mõju sõjale
Teet Kalmus käsitleb ka korruptsiooni probleemi Ukrainas, märkides, et see on riigi tagant varastamine ajal, mil sõja tingimustes iseseisvalt toimida ei suudeta. Kuigi sõja ajal on igas riigis raske korruptsiooni täielikult vältida, võib selle ulatus Ukrainas omada märkimisväärset mõju sõjategevusele ja riigi üldisele vastupanuvõimele. Kalmuse sõnul võib korruptsioon õõnestada usaldust valitsuse vastu, takistada abi tõhusat jaotamist ning isegi nõrgendada kaitsevõimet. See on probleem, mis vajab tõsist tähelepanu ja lahendusi, et tagada Ukraina suveräänsus ja julgeolek.
Rahvusvahelised suhted ja rahuplaanid sõja valguses
Teet Kalmuse analüüsid hõlmavad ka rahvusvahelisi suhteid ja erinevaid rahuplaane, mis on sõja valguses esile kerkinud. Ta tõstab esile, et rahu saavutamiseks tuleb suurendada survet Venemaale. Kalmus analüüsib ka erinevate osapoolte, sealhulgas Venemaa, USA ja Euroopa Liidu pakutud rahuplaane, rõhutades nende erinevaid lähenemisviise ja võimalikke tagajärgi. Erilist tähelepanu pöörab ta USA positsioonile ja poliitilistele arengutele, sealhulgas Donald Trumpi võimalikule rollile. Kalmuse hinnangul võib Trump võtta olukorra väga isiklikult, eriti kui selgub, et rahuplaani lekitas Venemaa, mis ei tooks neile midagi head. Samuti märgib ta, et Trumpi huvitab eelkõige diil, mitte niivõrd Ukraina käekäik. Ta leiab, et Putinil ei ole vaja sellist Ukraina rahulepingut, kuid see sobib talle hästi asendustegevuseks, et näidata maailmale pingutusi rahu saavutamiseks. Lisaks analüüsib Kalmus ka loodavat Euroopa demokraatia kaitsekilpi, mis võib mängida olulist rolli tulevaste konfliktide ennetamisel ja julgeoleku tagamisel.
Dodaj komentarz